Pühapäevad on itaalias ikka pühad päevad: endale ja oma perele, sest siis on linn vaikne, vähe liikumist, kõik kohad kinni. Ühest küljest on see väga meeldiv, võetakse aega ka endale ning ei tormata iga päev 24 tundi ringi. Ning see on päev, kus inimesed tulevad peredega parkidesse jalutama. Teisest küljest on ka vahel pühapäeval vaja kuhugi minna ja midagi osta, aga mida ikka ei saa, seda ei saa. Näiteks toit tuleks kindlasti laupäeval ära osta, sest vastasel juhul oled sa pühapäeval lihtsalt näljas. Minuga on sedasi juhtunud.

Kuigi nüüd ma avastasin toidupoe, kus oli kirjas, et ogni giorno ehk siis iga päev 9-21. Nii et asjad ikka vaikselt edenevad. Samuti kui olin ühel pühapäeval Tervisos (väike linn Venezia lähedal) olid ka mõned poed, nagu Diesel, Replay, Intimissimi, alates 2-3 lahti. Ja tegelikult, selline vaikne periood on nii kella 18-19 õhtul, siis avatakse veel pubid, baarid, restoranid ning pole enam mingit probleemi välja minna. Eestis jäädakase tavaliselt ikka pühapäeval koju, aga ma armastan seda Bologna elu, sa võid iga päev välja minna, muretsemata, et sa oled äkki baaris ainuke klient. Lähed esmaspäeval, ikka on inimesi, kui just mitte itaallasi palju, siis erasmuse inimesi ikka leidub :)

Kus ma siis käin tavaliselt väljas? Ööklubis olen ma käinud ainult ühe korra, tegelikult tahaksin rohkem, kuid üldjuhul keegi eriti ei tule. 1) seal on pilet, tavaliselt nii 10-15 eurot (sisaldab ka ühte jooki) 2) paremad ööklubid on kesklinnast väljas, seega minna saab küll bussiga, aga tagasi kindlasti taksoga ehk siis järjekordne väljaminek 3) need, kellega mina siin suhtlen, ei ole väga klubiskäijad. 4) ma pole leinud auto või motorrattaga itaallasi, kes mind sinna viiks.

Seetõttu läheme tavaliselt mõnda baari, pubisse, võtame mõned joogid ja niisama oleme. Kõrvalpildil on siis tänava, kus asub üks mõnus ja hubane Iiri pubi ning teine, kui ma seal sees olen.

Ja tegelikult teevad enamus nii ja kohtade puudust ei ole!

Aga kohtade tüüpe on põhimõtteliselt kahesuguseid: fighettidele ja mittefighettidele. Fighetto/a on väga levinud mõiste siin, iseloomustamaks poosetajad inimesi (eesti keeles ei suuda ma hektel paremat vastet välja mõelda). Sõna ise tuleneb sõnast figo, mis tähendab cool, lahe. Kuid sõna fighetto pigem viitab inimesele, kes üritab ennast näidata, üritab pasitab lahe, käib hästi riides, kuid samas ta ei ole midagi erilist ning kellel tundub raha olevat. Seega on see veidi negatiivse alatooniga. Samas vahel mulle tundub, et seda kaustatakse iga inimese kohta, kes on väga hästi ja stiiliselt riides. Näiteks, kui ütlen mõne koha nime, kus käisin, siis olen mitu korda kuulnud, et see on ju fighettide koht. Seal on kõik hästi riides, kõik joovad oma veiniklaasikest, kokteili, pigem minimalistlikus stiilis sisustatud, hele, chill-out muusika. Ühesõnaga veidi nagu posh koht.

Kuid näiteks minu korterikaaslased, just see paarike, on küll fighettid. Üks näide sellest: elutoa riiuli peal on disainerikotid, et ikka näha, kust sa oma asju ostad (vt pilti). Mõttetu. Osta, aga miks on vaja seda poseerida ja kõik minu tuttvad, kes siin on käinud, vaatavad seda veidi imelikult. Mina ka, kuid nüüdseks harjunud juba.

Aga muidu nad mulle meeldivad!. Ja see poiss, nimeks Fransesco, on Trevisost ehk siis Põhja-Itaaliast ning tüdrukud Kesk-Itaaliast, Fermo ja üks koht veel, aga ma ei mäleta seda endam kahjuks. ühesõnaga, kui lahterdada itaalia ainult kaheks, siis minu korterikaaslased on need põhjapoolsed inimesed: sellised Milano tüüpi. Ja vahe on suur lõunast pärit itaallaste ja põhjast pärit itaallaste vahel. Lõuna omad võtavad üldjuhul kiirmeini omaks....

Eile sain tuttavaks oma kahe naabriga. Samuti lõunast ja tundub, et neist on sellist lahkust rohkem. Tuttavaks sain niiviisi, et me üritaisme (Alice ja Molly) PlayStationi dvd mängijat tööle panna ja filmi vaadata, aga kahjuks ei õnnestunud see meil. Seega ma teadsin, et all elavad 5 poissi ja lootsin, et keegi ikka kodus on. Olidki ja veel kenad ka. Oh seda õnne. Kuigi neil ka ei õnnestunud dvd tööle saada, siis nad tõid oma PlayStationi ja filmi "Spanish Apartment", mille saime lõpuks tööle ka. Igatahes, oli mul tegelt juba varem plaanis nende juurde minna ja küsida ühe laulu nime, mida nad pidevalt kuulavad. Ja täna kuulsingi uuesti ja läksin kohe alla ja nüüd kuulan kuskil 6-7 korda Green Day - Macy's Day Parade! ok, praegu vist hakkas 8.

Üldjuhul on lihtsam saada sõpradeks meessooga siin kui naissooga. Mul on paar itaalia tüdrukut, kellega suhtlen, kuigi mitte väga tihti. Kahjuks. Ja meessooga on üldiselt nii. Kutsutakse välja (mis on väga hea), vahel lähed, vahel mitte (mina üldjuhul lähen :) ). Siis leiad, et inimene tore, kuid nagu kohtamas ei taha käia, kuid sõbrana oleks väga hea, kellega vahepeal näha ja niisama suhelda. Siis tuleb otsustav hetk, kus on vaja rääkida, et kahjuks ei saa ma rohkem midagi pakkuda kui sõprust. Siis üks reageerib sellele sind veidi sõimates, teine tahab täpset põhjust teada, kolmas küsib, kas võime näha tulevikus kasvõi ainult seksi eesmärgil. Jahh.... mis sa oskad vastata.... Ühesõnaga, tegelikult ei jää keegi sulle sõbraks. Veidi kurb, kuid paratamatu.

Rääkides sõpradest, siis reede õhtul tegin 6 inimesele õhtusööki. Kartuliputru ja kotlette. Ja minu arust oli väga hea :). Kuigi itaallaste arvates veidi raske. Mina ei tea, miks nad meie toidu kohta raske ütlevad kogu aega. Pasta on ju praktiliselt samsugune. Kas siis kartul teeb selliseks? no ei tea, pannkookide kohta öeldi sama. Ja mu riisiroa kohta ka. Ma arvan, et kanamunad teevad toidu raskeks.

Nagu kõrvalpildil näha, siis missuguseid poose pani võtma Michelet minu kotleid. Või oli see Vana Tallinn, Viru Valge, mustsõstravein või Vana Tallinna kooreliköör. kes seda teab.....