Mõned pildid Bolognast

Otsutasin mõned pildid Bolognast ka siia siis panna. Kahjuks pole neid eriti palju, aga ma üritan vaikselt juurde teha, sest teate, Bologna on ilus linn. Seda ei avasta esimesi nädalaga ega ka mitte 2-3 nädalaga, vaid vaikselt, kui jalutad linnas, lihtsalt vaatad ja mõtled, kui kena siin on. Loomulikult on ka kohti, mis eriit muljet ei avalda, aga siiski... kui vähegi tuju on, lähen teen uuesti pilte.

Üleval on piazza Aldrovandi, mis on tegelikult ilusam, kui siin pildil. Tegelikult võib kõikide kohta nii öelda, sest siiski üks asi on seda tervenisti oma pilguga haarata, teine üritada seda kaamerasse jäädavustada. Turistina ongi see viga, et proovid kõike jäädvustada, kuid tegelikult ei saa korralikku pilti ning ei jää ka mälusse õiget pilti, sest vähe aega, kuid palju vaadata. Seega ma siin käin vaatamas ja siis hiljem, kui meelde tuleb, võtan ka fotoka kaasa.

All on siis üks järgmine piazza, mis asub ühel peatänavatest. Bologna kesklinn on väga hästi üles ehitatud, ringikujuline praktiliselt ning kesklinna ümbritsevad viale'd ning linnamüüri väravad. Et ära ei eksi üldjuhul. Ja need võlvkaared on lihtsalt suurepärased. Ükspäev hakkas ootamatult sadama ja mul polnud vihmavarju ja ma juba kujutlesin, kuidas ma läbimärjana koju jõuan. aga siis tuli meelde, et ma ju elan kesklinnas, mis tähendab, et vihma käes tuleb vähe käia.

All on siis väike kanalikene südalinnas, mitte just kõige puhtam, kuid oma võluga siiski. On üks meeletult armas kohvik, kus mulle meeldib käia ning mille rõdult avaneb siis vaade kanalile.

Siin ümbritseb teksti piazza Santo Stefano, mis on üliõpilaste üks lemmikistumiskohti. noh, talvel vist eriti mitte, kuid varem oli see alati täis. Veinipudel ja sõbrad, trummid, tants... Väga aplju on seal alati hispaanlasi, kes siis pidutsevad ikka palju. Ja all pildil ongi üksõhtu mõnede tuttvataga seal. Pildil on hispaanlanna (paremal) Ximena ja tema korterikaaslane, kelle nime ma kahjuks ei mäleta.

Igatahes sai eile käidud Bologna ühes suuremas ja tuntumas ööklubis ka. Nimeks Matis. ÖÖklubi nagu ööklubi ikka, absoluutselt täis, võimatu liikuda.

Aga nüüd ma saan aru, miks itaalia mehed armatavad baltimaade klubisid. Nimelt, kui meil on klubides enamasti naised, siis siin on väääga palju mehi. Naiste jaoks on siin klubis enamik mehi kenad ja hästi riides, mistõttu ei tea keda vtta ja keda jätta. Samamoodi itaalia meeste jaoks baltiriikides, kõik niased ilusad, et pea hakkab ringi käima. Naised on nii 90% riietunud musta, 5% valget, 3%kuldset/sädelevat ja 2% muid värve. Meil näeb ikka mõningast varieerumist ka, õnneks. Üldse itaalia naised riietuvad kõik väga sarnaselt, hästi, aga sarnaselt. äkki kardavad eksperimenteerides eksida.... kes teab. ja mehed.... teksad ja triiksärk, millest särk on 70% valge, ning üldjuhul heledad. mõni on ka sellise t-särgiga... igatahes minu jaoks enamus olid ilusad, kuid ei leinud ühtegi tõelist pärlit, nagu mu üks all naaber! Tõesti + ta on pikem. Seda eriti tihti ei juhtu siin. Liis ütles ükskord väga tabavalt: ma võin sulle Itaaliasse külla tulla sinu ja kultuuri pärast, kuid mehi saab seal ainult istudes vaadata. Lihtsalt perfetto.

Muidugi klubide kohta nii palju, et üldjuhul on kõik kesklinnast välja, mistõttu tähendab, et minna saab küll bussiga (kui just pole kaaslast autoga), kuid tagasitulek on veidi raskendatud. Eile meil lihtsalt vedas, sest mina ja mu korterikaaslane tutvusime kahe itaallasega (politsenikud ja sitsiillased), kes meid lõpuks kenasti koju tõid.

Aga jah, eile oli siis esimest korda, kus ma käisin oma korterikaaslase Frederica ja tema kahe sõbrannaga väljas. igatahes oli lõbus. Ehk jhtub veel nii. Aga see paarike siin on nagu vanad inimesed juba ja istuvad ainult kodus. Njah..

Aga mis ma ise teinud vahpeal olen. Longud... tavaline. Kuid pean ütlema, et siiani ma olin külastanud 4 erinevat loengud ning kõik õppejõud (3 itaallast, 1 välisprofessor) olid/on väga tasemel. sellest tekkis mul mulje, et nii ongi siin Bologna ülikoolis, suurepäraselt peetud loengud. Aga õnneks/kahjuks mitte. Läksin loengusse Turundus ja see oli üks hullemaid loenguid üldse. Igav ja mõttetu, ometi peaks turundus olema aine, mida saab huvitavalt seletada. Einoh, ega ma kõigest ikka aru ei saanud, aga hiljem kuulsin nii Erasmustelt kui itaallastelt, et see ongi selline nõme aine. Kõige rohkem meeldib mulle Ettevõtte finantsarvestus. Aga lihtsalt fantastiline, millesed näiteid õppejõud toob: Pizza maksab 5 eurot, ilma küpsetamata maksaks 2 eurot... see oli mingi finantsasjanduse võrdluseks, aga seda ma ei mäleta. Siis kindlasti jalgpallurid teenivad nii ja naa. Ühesõnaga, pizza ja jalgpall ja itaalia TeleCom või kuidas seda kirjutatakse kah.

Siis käisime veel sokolaadishow'l, mis toimus bolognas ning kus oli lihtsalt nii palju meeletult head sokolaadi lihtsalt võimatult kallite hindadega. Võiks ju eeldada, et sellistel üritustel on pigem hinnad veidi odavamad, kuid tegelikult vist on vastupidi. Nii, vasakul on siis pilt üldine pilt sellelt ürituselt. Kahjuks ei väljenda see pilt seda trügimist, mis tegelikult seal toimus. Lihtsalt võimatu. Ja tegelikult on üldse Bolognas kõik sellised suurüritused rahavast täis. All on pilt, kus me oleme äsja ostnud kuuma sokolaadi ning üritame seda oma hammaste peal näidata. Kahjuks mina ei saanud seda teha, sest mul oli valge sokolaad, kuid selle eest ei suuda ma uskuda, et mul on nii suur suu. Vaadake ise.

Edasi läks meie õhtu minu juures pastat valmistades. Seejärel leidis Alice üles mu ajakirjad..........

.... ning Molly mu arvuti koos fastweb'ga. Fastweb on siin üks väga kasulik asi. Selle teenuse kasutajatele on loodud Emule programm ning kõiki asju on võimalik alla laadida ning lihtsalt vapustavalt kiiresti. Kuigi minu korterikaaslased ütlesid mulle seda alles 1,5 kuud hiljem... :S.

Need pildid iseloomustavad tüüplist olukorda minu toas. Mina istun voodis ja igvalen. Üks vaatab pilte ajakirjas ning teine tõmbab muusikat. Aaa.. mina joon veini siis :)

Kirjutame pole just mu igapäevane lemmiktegevus, aga vahel harva tuleb seda siiski ette. Nagu näiteks täna. Esiteks võin öelda, et minu külastamistega on mõni aeg tagasi algust tehtud. Nimelt Mikk Tamme, kes oli küll Bolognas omas asjus, leidis aega minuga ka õhtustada, veini ja kokteili juua. Sõime ühes väga populaarses Osteria dell'Orso (Karu kõrts), eriti just tudengite seas - head toidud ja normaalsed hinnad. Itaalias ongi peamiselt 3 tüüpi toidukohti: osteria, trattoria, ristorante.

Osteria peaks tõlkemas olema kõrts, trahter. Neist kolmest on ta üldjuhul kõige odavam, pakutakse koduseid roogi päevamenüü alusel ning mitmeid sooje ja külmi suupisteid. Ettekandja jätab tellimuslehe lauda ning selle alusel, kui oled lõpetanud, lähed ise kassa juurde maksma.

Trattoria on pigem sarnane osteriale. Üldjuhul on need väikesed kohad, tihtipeale perefirmad, kus pakutakse lihtsalt, kuid hea itaalia toitu. Tihtipeale pole seal menüüsid, vaid loetakse ette, mida täna pakutakse. Ning üldjuhul arvet lauda ei toodu. Minul muidugi toodi, sest ma polnud siis veel teadlik, et pean minema ise maksma.

Ja restoranid on restoranid. Mõned uhkemad, mõned lihtsamad. Muidugi ei tohi unustada ka pizzeriasid, ikkagi itaalia ja pizzad. Siis veel pasticceria, mis on kondiitritoodete (nii magusad kui soolased) müügikoht. Tavaliselt ka koos baari/kohviku osaga, kus saab cappucinot, kohvi teed ning neid maitsvaid asju süüa. Mmm... mu lemmikud, kuid ma hoidun teadlikult neist kõrvale siiski. Ja itaallaste hommikusöök on tavaliselt üks selline saiake koos cappucinoga, alati on muidugi reeglile mittealluvaid, kuid alates lõunast juuakse ainult kohvi. Noh, üksikud joovad ka cappucinot, kuid üldjuhul siiski mitte.

Aaa.. ja itaallased söövad väga palju ka võileibu, kuigi mitte sellised nagu meie, et leib, või ja vorst, vaid nagu kahepoolsed, saiaga, mille vahel mozzarellaja tomat või sink ja lehtsalata jne. Lõuna ajal väga populaarsed nö take-away toidud.

Ühesõnaga jah, see oli lühiülevaade toidukohtadest. Äkki on vajalik tulevikus kelllelegi :)

Pühapäevad on itaalias ikka pühad päevad: endale ja oma perele, sest siis on linn vaikne, vähe liikumist, kõik kohad kinni. Ühest küljest on see väga meeldiv, võetakse aega ka endale ning ei tormata iga päev 24 tundi ringi. Ning see on päev, kus inimesed tulevad peredega parkidesse jalutama. Teisest küljest on ka vahel pühapäeval vaja kuhugi minna ja midagi osta, aga mida ikka ei saa, seda ei saa. Näiteks toit tuleks kindlasti laupäeval ära osta, sest vastasel juhul oled sa pühapäeval lihtsalt näljas. Minuga on sedasi juhtunud.

Kuigi nüüd ma avastasin toidupoe, kus oli kirjas, et ogni giorno ehk siis iga päev 9-21. Nii et asjad ikka vaikselt edenevad. Samuti kui olin ühel pühapäeval Tervisos (väike linn Venezia lähedal) olid ka mõned poed, nagu Diesel, Replay, Intimissimi, alates 2-3 lahti. Ja tegelikult, selline vaikne periood on nii kella 18-19 õhtul, siis avatakse veel pubid, baarid, restoranid ning pole enam mingit probleemi välja minna. Eestis jäädakase tavaliselt ikka pühapäeval koju, aga ma armastan seda Bologna elu, sa võid iga päev välja minna, muretsemata, et sa oled äkki baaris ainuke klient. Lähed esmaspäeval, ikka on inimesi, kui just mitte itaallasi palju, siis erasmuse inimesi ikka leidub :)

Kus ma siis käin tavaliselt väljas? Ööklubis olen ma käinud ainult ühe korra, tegelikult tahaksin rohkem, kuid üldjuhul keegi eriti ei tule. 1) seal on pilet, tavaliselt nii 10-15 eurot (sisaldab ka ühte jooki) 2) paremad ööklubid on kesklinnast väljas, seega minna saab küll bussiga, aga tagasi kindlasti taksoga ehk siis järjekordne väljaminek 3) need, kellega mina siin suhtlen, ei ole väga klubiskäijad. 4) ma pole leinud auto või motorrattaga itaallasi, kes mind sinna viiks.

Seetõttu läheme tavaliselt mõnda baari, pubisse, võtame mõned joogid ja niisama oleme. Kõrvalpildil on siis tänava, kus asub üks mõnus ja hubane Iiri pubi ning teine, kui ma seal sees olen.

Ja tegelikult teevad enamus nii ja kohtade puudust ei ole!

Aga kohtade tüüpe on põhimõtteliselt kahesuguseid: fighettidele ja mittefighettidele. Fighetto/a on väga levinud mõiste siin, iseloomustamaks poosetajad inimesi (eesti keeles ei suuda ma hektel paremat vastet välja mõelda). Sõna ise tuleneb sõnast figo, mis tähendab cool, lahe. Kuid sõna fighetto pigem viitab inimesele, kes üritab ennast näidata, üritab pasitab lahe, käib hästi riides, kuid samas ta ei ole midagi erilist ning kellel tundub raha olevat. Seega on see veidi negatiivse alatooniga. Samas vahel mulle tundub, et seda kaustatakse iga inimese kohta, kes on väga hästi ja stiiliselt riides. Näiteks, kui ütlen mõne koha nime, kus käisin, siis olen mitu korda kuulnud, et see on ju fighettide koht. Seal on kõik hästi riides, kõik joovad oma veiniklaasikest, kokteili, pigem minimalistlikus stiilis sisustatud, hele, chill-out muusika. Ühesõnaga veidi nagu posh koht.

Kuid näiteks minu korterikaaslased, just see paarike, on küll fighettid. Üks näide sellest: elutoa riiuli peal on disainerikotid, et ikka näha, kust sa oma asju ostad (vt pilti). Mõttetu. Osta, aga miks on vaja seda poseerida ja kõik minu tuttvad, kes siin on käinud, vaatavad seda veidi imelikult. Mina ka, kuid nüüdseks harjunud juba.

Aga muidu nad mulle meeldivad!. Ja see poiss, nimeks Fransesco, on Trevisost ehk siis Põhja-Itaaliast ning tüdrukud Kesk-Itaaliast, Fermo ja üks koht veel, aga ma ei mäleta seda endam kahjuks. ühesõnaga, kui lahterdada itaalia ainult kaheks, siis minu korterikaaslased on need põhjapoolsed inimesed: sellised Milano tüüpi. Ja vahe on suur lõunast pärit itaallaste ja põhjast pärit itaallaste vahel. Lõuna omad võtavad üldjuhul kiirmeini omaks....

Eile sain tuttavaks oma kahe naabriga. Samuti lõunast ja tundub, et neist on sellist lahkust rohkem. Tuttavaks sain niiviisi, et me üritaisme (Alice ja Molly) PlayStationi dvd mängijat tööle panna ja filmi vaadata, aga kahjuks ei õnnestunud see meil. Seega ma teadsin, et all elavad 5 poissi ja lootsin, et keegi ikka kodus on. Olidki ja veel kenad ka. Oh seda õnne. Kuigi neil ka ei õnnestunud dvd tööle saada, siis nad tõid oma PlayStationi ja filmi "Spanish Apartment", mille saime lõpuks tööle ka. Igatahes, oli mul tegelt juba varem plaanis nende juurde minna ja küsida ühe laulu nime, mida nad pidevalt kuulavad. Ja täna kuulsingi uuesti ja läksin kohe alla ja nüüd kuulan kuskil 6-7 korda Green Day - Macy's Day Parade! ok, praegu vist hakkas 8.

Üldjuhul on lihtsam saada sõpradeks meessooga siin kui naissooga. Mul on paar itaalia tüdrukut, kellega suhtlen, kuigi mitte väga tihti. Kahjuks. Ja meessooga on üldiselt nii. Kutsutakse välja (mis on väga hea), vahel lähed, vahel mitte (mina üldjuhul lähen :) ). Siis leiad, et inimene tore, kuid nagu kohtamas ei taha käia, kuid sõbrana oleks väga hea, kellega vahepeal näha ja niisama suhelda. Siis tuleb otsustav hetk, kus on vaja rääkida, et kahjuks ei saa ma rohkem midagi pakkuda kui sõprust. Siis üks reageerib sellele sind veidi sõimates, teine tahab täpset põhjust teada, kolmas küsib, kas võime näha tulevikus kasvõi ainult seksi eesmärgil. Jahh.... mis sa oskad vastata.... Ühesõnaga, tegelikult ei jää keegi sulle sõbraks. Veidi kurb, kuid paratamatu.

Rääkides sõpradest, siis reede õhtul tegin 6 inimesele õhtusööki. Kartuliputru ja kotlette. Ja minu arust oli väga hea :). Kuigi itaallaste arvates veidi raske. Mina ei tea, miks nad meie toidu kohta raske ütlevad kogu aega. Pasta on ju praktiliselt samsugune. Kas siis kartul teeb selliseks? no ei tea, pannkookide kohta öeldi sama. Ja mu riisiroa kohta ka. Ma arvan, et kanamunad teevad toidu raskeks.

Nagu kõrvalpildil näha, siis missuguseid poose pani võtma Michelet minu kotleid. Või oli see Vana Tallinn, Viru Valge, mustsõstravein või Vana Tallinna kooreliköör. kes seda teab.....

Kohv joodud, helbed söödud...aeg oleks ammu turule minna, sest see pannakse varsti kinni, nagu enamus asjad siin lõunaks. Avastasin turu alles mõni päev tagasi, varem ostsin oma juur- ja puuviljad poest, nagu olen harjunud, kuid hinnad on seal kallid. Aga nüüd saan osta sama raha eest praktiliselt 2 korda rohkem asju. Kas pole tore?

Nii... kuidas siis Erasmus on? Pean ütlema, et veidi teistsugune, kui arvasin, kuid isegi parem. Paljud on kuulnud Erasmuse teisest nimest - Orgasmusest. Jahh... noh.. osaliselt vastab see tõele, sest olen näinud Erasmuse inimesi, kellele on enamik pidusid rohke alkoholi ja kellegi juures lõpetamisega. Samas, mina nii öelda Erasmuse inimestest pole eriti osa saanud. Loomulikult suhtlen, aga võiks öelda, et vähestega. Loomulikult 1 eestlane Alice.

Lihtsalt nii hea on suhelda kellegagi nii, et sa suudad kõiki oma mõtteid väljendada!

Üks prantsuse tüdruk Molly, kelle kohta võiks öelda, et veidi crazy, aga oma suhtumise ja kõigega super! Lisaks, ta mängib veel korvpalli ka. Nii me tutvusimegi ja kokkusattumuseks on ta veel Alice korterikaaslane.

Mõnikord peale trenni läheme mõnda pubisse/baari ja võtame paar drinki ja niisama oleme. Eile oleks kah nii olnud, aga ma jäin magama ja ei kuulnud tema sõnumeid... tunnen veidi kehvasti seepärast... aga saame üle ehk. :)

Siis on veel üks prantsuse tüdruk, kellega tutvusin ühe itaallase kaudu, kes üüris kortereid ja mida minagi käisin vaatamas. Alix, Pariisist... kes samuti pigem suhtled itaallaste kui Erasmuste inimestega. Bellina ja carina ehk siis ilusake ja armsake.

Nii, ma olen prantslastest übritsetud. Clair, kellega ma samuti tuvusin korteriotsingute kaudu. Ta sai toa, mida mina tahtsin, sest mõtlesin liiga kaua!!! Juhtub.

Aga kahjuks tema ei käia väljas eriti, ainult koolis ja kodus või siis ühe oma itaallannast sõbrannaga. Ja kuigi ta kavatses olla siin aasta, siis nüüd mõtleb ära minna peale esimest semestrit. Liiga kallis, boyfriend on Pariisis ja Pariisis on lihtsalt parem...

Kõige kauem olen tundnud siis välismaalastest Laurat Soomest, kellega olime Sienas keelekursustel koos. Kui me varem suhtlesime ainult inglise keeles, siis viimased korrad on ta mulle juba sõnumeid itaalia keeles saatnud. edusammud! :)

Kas mul on siin ainult tüdrukutest sõbrad??? Mitte päris, kuid nüüd tuleb siis järg itaallaste kätte...

Michele - ta on kõige lahedam itaallane, keda siin tunnen. Ta jutt ja naljad panevad naerma, ta on hoolitsev ja hea jne, kuid mitte selline pealetükkiv, kes ajab tüdrukuid taga. Minu respekt!

Siis kindlasti Andrea!!! Talle meeldib jalutada ja käia ning tänu temale pole ma pidanud mitmed korrad üksi koju minema! Grazie e baci talle!

aa... ja ma nustasin. Ta on üks vähestest itaallastest, kes on pikk!! :)

Andrea ja Michele on nõbud ning elavad seal korteris, kus Clairgi. Mina veetsin mõned oma esimestets päevadest Bolognas seal, kuni sain oma praegusesse korterisse kolida. Ja seda tänu Fransescole, kellega tuvusin oma korteriotsingute käigus ning kes kutsus oma doppait vaatama siis. Ning hiljem lubas mul jääda sinna mõneks ajaks. Siin ta on

See oli siis väike ülevaade inimestest, keda näen tihedamine ja kellega räägin rohkem kui ciao ja come stai? (kuidas elad). Eks neid on veel ikka, kuid loodame, et neid tuleb ka juurde....

Ametlikult esimene

2 kuud Bolognas ja ei teagi, millest kohe alustada. Arvan, et alustan tänasest. Miks? Täna oli nimelt tähtis päev, sest esimest korda avasin ma õpiku ettevõtte finantsidest ja hakkasin lugema, täitsa algusest. Ja polnudki kõige hullem, 2 lehekülje peale kokku umbes 20 uut sõna, aga mis kõige tähtsam, sain aru. Aega võttis 1 tund (no olgem ausad, ma ajasin ka täpsust taga + olin loengus, siis üritasin vahepeal kuulata ka ikka). Kui nüüd arvutusi teha, siis ütleme 3 lk/h, raamatus on ligi 800 lk, seega aega kulub circa 267 tundi. Lihsutame 240 tunnile, sest lõpus läheb ju kiiremini, 8 tundi päevas lugemist, siis 3o päevaga peaks läbi olema. Eksam on jaanuaris. Ei tundugi nii lootusetu... kui mitte arvestada, et 2 samasugust ainet on veel... Üritan!

Kui ma Eestis arvasin, et majandusteaduskonnas läheb käsitöölt üle masinatootmisele, siis pean ütlema, et kuigi Itaalia on meist infotehnoloogia kasutamise osas meist maas, siis majanduskõrgharidusega inimeste tootmises on ta läinud masstootmisele. Pole ühtegi seminari, pole ühtegi praktikumi väiksemates gruppides. Kõik asi toimub loengus, kus ühes aines on nii 200 tudengit, teises kahes 100 tudengit. mina tunnen neist 1, Fabio, kes küsis mult kustutuskummi ja asi läks nii kaugele, et andis mulle isegi oma koopia raamatust, millest mina tegin omakorda koopia. Tegemine maksis 18 eurot. Ja ma Eestis nurisesin, et pean ostma 60-kroonise raamatu.

Ja üldse, ma pole loengutes praktiliselt 2 aastat kirjutanud, sest meil on kenad konspektid jne ja siin võõras keel, kuula, saa aru ja kirjuta. che palle (väga levinud vulgaarne väljend, mis põhimõttelislt tähendab kui sind midagi häirib, kui sulle midagi ei meeldi). Aga võib-olla ma sõbrustan veel Fabioga ning saan tema märkmed endalegi :P...

Aga praegu... lähen kohtingule...